„Asi algas 1990. aastatel,“ meenutab Hannes (43). „Nii minu ema kui isa said Ida-Virumaal tagasi maid ja metsa, mis nende perelt nõukogude ajal ära oli võetud.“ Nüüd varsti 30 aastat hiljem on Hannes (nimi tema palvel muudetud) perekonna metsa majandamisel isa partner ja räägib, kuidas aidata metsaomanikest vanemaid selles vallas suurematest karidest eemale hoida.

See teema pole päevakorral ainult Hannese peres. Küsimus on tegelikult põlvkondlik: on asju, mis vanemaealiste jaoks on märksa keerulisemad korda ajada, kui nende nooremaealistel järeltulijatel. Levinud on näiteks arusaamad, et põllumaad välja rentides on kõige õigemaks rentnikuks vana ühistu ja metsa majandada tasub ikka naabrimehega. Tegelikkuses võib see aga tähendada otsuseid, mida hiljem kahetsetakse.

Metsandusega pole erilist kokkupuudet ei Hannesel ega tema isal. Ajapikku on küll perekeskis üht-teist toimetatud, kuid suuremaid töid polnud ette võetud. Viie aasta eest otsustas isa aga metsaga midagi pihta hakata ning läbi käis ka kogu kinnistu müügimõte.

Millised on metsa majandamise põhitõed?

Hannes pidas vajalikuks põhitõed endale selgeks teha. Ta jagab mõningaid näpunäiteid neile, kelle vanematest metsaomanikud võiksid järeltulijate abi ja nõu vajada.

Esiteks soovitab Hannes ennast olukorraga kurssi viia. Mõistlik oleks maa-ametist uurida, kus asuvad metsatüki piirid. Välja peaks selgitama, kas olemas on metsamajandamiskava ja kui mitte, siis see vastavalt ettevõttelt tellima.

„Nemad käivad metsa läbi, panevad paika hinnangulise mahu, metsa vanuse ja võimaliku raiekava,“ selgitab Hannes. Nende kinnistu oli pea kogu ulatuses raieküps, mistõttu tekkis küsimus, kas müüa maa koos metsaga või ainult raieõigust.

“Eks eeliseid on mõlemal pool,” arvab Hannes. “Müüa on iseenesest lihtsam ja majandamise kasuks otsustades on ju tegelikult igasuguseid riske veel rohkem, kuid jõudsime siiski järeldusele, et soovime kinnistu endale jätta.”

Maaomanikele paneb ta südamele, et peetaks silmas ka lihtsat vanarahvatarkust: kust võtad, sinna pane tagasi, ehk raie kasuks otsustades tuleks kindlasti ka metsa uuendamise peale mõelda.

Väärtuse määramine on paras peavalu

Et mitte ainult oma tarkusele lootma jääda, võttis Hannes sõbra soovitusel ühendust maa- ja metsaoksjonite keskkonnaga Tehingukeskus. “Nendest oli tegelikult väga suur abi,” kiidab mees. “Praktiliselt sain Tehingukeskusest tasuta metsanduse kiirkursuse. Mõne päevaga tehti mulle kiire analüüs kinnistu ja raieõiguse müügi võimalikest plussidest-miinustest ja räägiti avatult turu hetkeseisust ning meie võimalikust rahalisest tulust.”

Metsa hind ei ole püsiv, vaid muutub pidevalt. Viimase pooleteise aasta jooksul on puidu hind liikunud pidevalt tõusvas joones. Ise aga selles väärtust määrata on algajal metsamajandajal väga keeruline. “Oma peaga mõtleksime õiglast hinda ilmselt siiani või oleksime rahaliselt korralikult vastu pükse saanud,” naljatleb Hannes.

“Oksjonikeskkonnas töötavad spetsialistid, kelle abiga saab välja selgitada, milline võiks olla enampakkumise alghind. Nende huvi on samuti, et inimene saaks parima tulemuse, nii et nende nõuandeid võib kuulata,” selgitab Hannes.

Enampakkumise eelised

Hannese kiire arvutuse järgi oleks hea hind nende kinnistu kasvava metsa eest olnud 31 000 eurot. Tehingukeskuses aga kujunes oksjoni lõpphinnaks lausa 47 000 euroni, mida Hannes ise iseloomustab sõnaga müstika. Müstikaga pole siin muidugi midagi tegemist, sellise tulemuse tõi oksjonikeskkonna spetsialistide aktiivne müügitöö.

Lisaks arvestatavale tulule jäid Hannes ja tema isa väga rahule ka kogu protsessi lihtsusega. “Ei mingit lepingutes näpuga järje ajamist, et kas see või teine sai sisse,” sõnab Hannes. “ Näiteks on paljud maaomanikud pärast raietöid saanud halva üllatuse, kus palkide väljavedamine tekitab tihti nii metsa alla kui sellele piirneda võivatele põldudele sügavad vaod. Kes vastutab nende tasandamise eest, samuti lepib kokku piirnevate maade omanikega ja näiteks laoplatsi asukoha ja selle hilisema korrastamise, peaks kindlasti lepingusse kirja panema. “Ise nende asjade peale ilmselt tulnud ei olekski,” tunnistab Hannes.

See kogemus on vaid üks paljudest ja ilmselt nii palju kui on erinevaid maaomanikke, on ka küsimusi. Seetõttu julgustab Hannes kõiki maaomanike järeltulijaid perekeskis sel teemal arutama ja ka endale põhitõed selgeks tegema. “Järgmine kord muidugi pöörduksin kõigi küsimustega otse Tehingukeskuse poole. Hoiaks hea mitu päeva guugeldamist kokku,” naerab Hannes.

Lugu ilmus Geeniuse portaalis.